eluõhtu pansionaat

see on tunne, kui oled tammelt langenud tõru ja ei saa enam üles, tagasi. aga ihkad ju veelkord, kõrgele. et jälle kukkuda. et pisemaltki tunda, end elavhõbedana. 

clair de lune

kui ma pyhiksin tolmu 2ra ja unustaksin selle - ehk tegutseksin ebateadlikult, kuna see tegevus on harjumusp2rane - on see just niisama, nagu poleks pyhkinudki. aga kui terve keeruline elu möödub ebateadlikult, siis poleks seda nagu olnudki. n6nda kaob elu k2est, muutudes .. muutudes eimillekski. automatiseerumine. ja seesamune automatiseerumine neelab alla k6ik asjad, riided, s6brad, armastuse, isegi hirmu. aga selleks, et seda eluaistingut tagasi saada, asju tunnetada, et kivi on kivine, et öö on pime, et elu on ilus, selleks peab vahel mugavustest loobuma. t2itsa karile s6itma. miski ei orjasta rohkem kui mugavused.

pahupidi maailmas

et aru saada, et sa tegelikult jõudnud oled kaugele maale, on vaja ööd. kogu tähepõld on segi paisatud. ei ühtki tuttavat ala, tähesära. ei suurt vankrit. isegi kuu on upakil. tuleb uuesti avastama hakata. ja ööd on siin nii pikad, et nende jaoks ei jätku und. okeaania '12

(kes reisiblogi kohta rohkem teada soovib, andku teada)

suveigatsus augustis

loodus ilmutab end peaaegu kõikidele inimestele vaimustuse allikana. seda võib näha iga lapse pealt, kes lubatakse kevadel esimest korda aastale mängima. otsekohe hakkab ta korjama raagusid ja lilleõisi, mardikaid ja usse, ning sukeldub vähehaaval ülimalt elavasse maailma. ülimalt ilusasse maailma.

isesugune vabadus

võtab hulga aega, enne kui lõpuks kohale jõutakse. ja seal on lained, sõbralikult kummardavad nad tervituseks ning siluvad sealjuures liiva. ja taamal on meri.
mõista merd, tähendab mõista kõike. kõiki. mõista maailma. mere liikumised on ju kõikjal. huvitav, kui elada mõnda aega mere ääres, kas siis õpitakse teda tundma? või saadakse lihtsalt lähituttavateks?
mere ääres üllatab elu justkui määratu kingitusega. lained rulluvad kaldale. ja siis vajuvad tagasi. see ongi meie merega kohtumise algus ja ots. nii üürike.

elamise soov

Aristoteles arvas, et kõik elav püüdleb olemise poole. kõik elav. kas see püüdlemine on tema hing või vaim? kas tal on üldse hing ja vaim? olend (ehk kõik elav) ihkab olla, kesta, olla enamat kui ta on. ta januneb selle järele, et areneda, paljuneda, laiemalt levida, rohkem hingata - rohkem elada. elujanu.

loomade argielu

ma olen kohanud väga palju ebahuvitavaid inimesi, aga ma ei ole kunagi kohanud ühtegi ebahuvitavat looma. meisse on väga kõvasti juurdunud kõige ümbritseva alahindamine. oskame liigitada ja klassifitseerida loomi, aga suhelda mingi looma kui olevusega, selleks ei paku elu meile kuigivõrd võimalusi, või siis on see suhtlemise väga praktilist laadi, kasusaamise eesmärgiga. huvitav on jälgida kassi- või koerapidajat, kes hakkab tajuma, et tema partner looma näol on midagi märksa enamat kui ajaviite-objekt. et ta on olevus, kellel on väga palju kõike seda, mis inimesel endalgi. seda tajuma hakates muutub maailm märksa huvitavamaks, aga ka märksa keerukamaks. sest kui veel edasi lähed, siis hakkad taipama, et mets ja rohi ei ole mitte maastiku dekoratsioon, vaid see on ka elu, ainult et seda elu on olevuse tasandil väga raske mõista.

viimane kevad

 olin toona veel laps. või pigem oli see iga, mil vähehaaval lakatakse laps olemast. mu mõtted läksid lendu nagu vabad linnud taeva all rõõmust. see lumm ei ole mind tänini vabaks lasknud.

impressionistide mets

loodus ei ole surnud. inimesed armastavad teda, vajavad, igatsevad tema järele. räägitakse, et jalutuskäik läbi metsa täidab meeled rahuloluga, et merele vaatamine rahustab, et ööbikulaul liigutab. oleme looduse olemasolust sõltuvad. ta kehastab seda, mida meiegi oleme. produktiivsus, uudsus, harmoonia, lagunemine, nurjumine ei toimu mitte ainult inimestes. kui tema tund on kord tulnud, oleme endisest üksildasemad.

vaatepiir lõppes ja mets avardus. emajõgi oli vahust valendavaks mereks laiunud. kaldavõsa vette kadunud. lähenesime uduloorist vabanenud kaasikule. hõbelevad metsasihid näitasid, et tulvavesi on kaugele metsasüvikusse tunginud. tinahall pilv kattis päikese helendava ketta ja sädelev vesi omandas kahvatu ilme. aeglaselt nihkusid hallid kobarpilved lumivalgete viirpilvede alla. veel oli osa taevast sinine, madalad pilvevoorid aga tõotasid peatset vihma. tinaseist pilvetest hakkas piisatama peent vihma. pea tuli hõredas metsas varju otsida. nägus pilt, teistmoodi kevad.

kõik, mis lõpuks millekski on saanud, on kunagi eimiski olnud. oma loomu(s)liku poolega harjub inimene alles aastate jooksul ja rahuneb ses suhtes aegamisi. ta on sissepoole suunatud, vaimselt meelestatud, meelelisele avatud. võime vaimustuda on tore asi ja vajadus millessegi uskuda midagi noorusele väga loomulikku, aga ühtlasi on see ka omamoodi kiusatus.
et lahkel loodusel uni kohe käepärast on ... jah, head ööd, õnn, et nii võib öelda.

see on kevad

kevad ahvatles neid, kes põlgasid inimesi ja nende ettevõtmisi. see ei pakkunud mitte ainult põgenemisvõimalust inimühiskonnast, vaid oli ka ideaalne näitelava, millel romantiline isiksus võis välja elada omaenda hinge. asustamata maal valitsev üksindus ja täielik vabadus oli täiuslik taust nii nukrusele kui ka ülevale rõõmule.

tuul lõõtsub

rännak väsitab. tippu jõudes puhkame ja jälgime selja taha jäänud kaugusi. läänes rebenes kollakashall pilveloor. õhtune päike - suur kuldne ketas - vabanes hallide kobarpilvede külmast haardest. selle all pigimust kauge metsariba. kollakas sära kajastus mäe sinkjashallil lumel. õhk ja maa olid täis sooja päikest. silma rõõmustas kaunis pilt.

öö hakul

tugevad tuuled on lapimaa maha jätnud. saabunud on rahu. eilsed rasked lumepilved on pagendatud ja taevas nagu suure sinise lipu uuesti lehvima pannud. vabalt ja takistamatult tõttavad virmalised üle lageda taeva. virmaliste lained, suured ja võimsad, liiguvad ükskõikse ja kohutava rahuga aina ülesse. nad tulevad kaugelt ja veerevad majesteetlikult, kummardudes nautimust otsivatele eesti poistele. siin-seal kerkib pinnatuisk ja külm tungib kontidesse. tuul liigub tuisu kannul, püüdes kord hõlmata, kord rünnata. kuu särab uimastavalt, pakkudes konkurentsi virmalistele, mis uimastab meeli ja hävitab ajatunde. silm ei suuda vabaneda haruldasest kompotist ega süda omapärastest mõtetest. ainult loodus suudab luua sellise vormidest, värvidest ja helidest kootud kunstiteose.